AI-poliitikat, mis pannakse eraldiseisva dokumendina olemasoleva poliitika kõrvale, praktikas ei loeta. Ei sellepärast, et töötajad on tõrksad, vaid sellepärast, et teine protsess olemasoleva protsessi kõrval kaotab peaaegu alati. Kellel on juba riskiraamistik, käitumisjuhend ja eskalatsiooniliin, ei hakka ühe konkreetse tehnoloogia jaoks konsulteerima paralleelset süsteemi. AI-poliitika, mis tegelikult toimib, on poliitika, mis kasutab nähtavalt sama raamistikku, mida organisatsiooni ülejäänud osa juba tunneb.
Iga piisava suurusega organisatsioonil on juba olemas raamistikud riski, hankimise, infoturbe ja käitumise jaoks. AI-poliitika, mis seisab nende kõrval eraldiseisvana, toob kaasa uue keele, uued rollid ja uue koha, kust otsida. Just seepärast pannakse see pärast käivitamist kõrvale. Töötajad järgivad väiksema vastupanu teed, ja see tee kulgeb läbi struktuuri, mida nad juba tunnevad. Poliitika, mis nõuab vana kõrval uut töömeetodit, võidab seda konkurentsi harva.
Lahendus ei ole paremini kirjutatud dokument. See on dokument, mis ei nõua uut kohta, vaid kasutab olemasolevat. AI-risk käsitletakse siis riskina, millel on samad omanikud, sama eskalatsiooniliin ja samad aruandevormid nagu igal teisel riskil. Kes soovib seda põhjendust näha, leiab selle lehelt liitumine olemasoleva riskistruktuuriga uue raamistiku loomise asemel.
Toimiv AI-poliitika ei sisalda loetelu selle kohta, mis on lubatud ja mis mitte igas süsteemis. See muutub liiga kiiresti ja vananeb aasta jooksul. Selle asemel sisaldab see mõningaid püsivaid elemente, mis ei sõltu sellest, millist mudelit või tarnijat kasutatakse:
Need neli osa moodustavad koos mitte eraldiseisva AI-juhtimissüsteemi, vaid juba olemasoleva riskisüsteemi täpsustuse. See on vahe poliitika, mida loetakse, ja poliitika, mis jääb kaustas seisma.
Poliitika lõimimisel on vähe kasu, kui ei teata, mida täpselt tuleb lõimida. IT-osakonna heakskiidetud süsteemide nimekiri ei ole selleks piisav: see kirjeldab, mis on soetatud, mitte mida kasutatakse. Varitsev AI, tööriistad, mida töötajad on ise hakanud kasutama ametliku heakskiiduta, jääb sellest välja, kuigi risk ei ole sellepärast väiksem.
Üksik viis selle kohta ülevaadet saada, on küsimine. Ja see toimib ainult siis, kui küsimine ei too kaasa karistusi. Kes seob esimese inventuuri kohe sanktsioonidega vastuse eest, ei saa enam vastuseid. AI-poliitika, mis püüab lõimuda olemasolevasse struktuuri, algab seega inventuurist, mis on lahutatud hindamisest, ja alles seejärel klassifikatsioonist rolli ja riskitaseme järgi.
Juhatus ei vaja mahukat poliitikadokumenti, vaid kompaktset ülevaadet sellest, kus riskid asuvad ja mida nendega tehakse. See ülevaade peaks olema samas vormis kui muud riskiraportid, mida juhatus juba saab, nii et see ei loetaks eraldiseisvana AI-raportina, vaid osana tavapärasest riskipildist. Kuidas selline raport välja näeb, on kirjas lehel juhatuse raport ühest leheküljest, mis liitub olemasolevate riskiraportitega. Kellel soovib esmalt teada, mida juhatuse liige peab üldiselt AI-riski kohta teadma enne poliitika kehtestamist, on olemas lehekülg mida juhatuse liige peab teadma AI-riski kohta enne poliitika kehtestamist.
Poliitika, mis liitub olemasoleva struktuuriga, vastab küsimusele, kes mille üle otsustab ja kuidas riski jälgitakse. See ei vasta küsimusele, milline osa tegelikust tööst saab üle võtta AI ja milline osa ei saa. See küsimus on ülesande tasandil, ja sellest räägib FTE TO AI töö-skaneering: see arvutab ülesande kaupa, kui suur osa töö on üle võetav, nii et poliitika ja praktika põhinevad organisatsiooni samal pildil.
Vraag maar. Governance begint bij weten wat er draait — ook wat niemand heeft goedgekeurd.
Answers come from this site’s knowledge base. Not tailored advice, and not a scan of your company.