AI-intsidentide eskaleerimistee, mis rajatakse olemasoleva struktuuri kõrvale, jäetakse praktikas kasutamata. Ei sellepärast, et keegi ei tahaks seda kasutada, vaid sellepärast, et tee on juba olemas: andmelekete jaoks, kaebuste jaoks, operatiivsete tõrgete jaoks. Kes intsidendi hetkel peab valima kahe tee vahel, valib tee, mida ta juba tunneb. Teine protsess esimese kõrval ei ole täiendav kindlus, see on hargnemine, mis surve all esimese sees kaob.
Küsimus ei ole selles, kas eskaleerimistee peaks olema olemas. Küsimus on, kuhu see liitub. AI eskaleerimistee toimib, kui see ei ava uut kanalit, vaid annab olemasolevale kanalile täiendava sissepääsu. See tähendab: sama teavitusstruktuur, mida juba kasutatakse intsidentide puhul, täiendatud küsimusega, mis näitab, kas AI mängis rolli. Sama omanik, kes juba vastutab riskide käsitlemise eest, koos selge arusaamaga, millal AI-ga seotud signaal peab tema juurde jõudma. Sama aruandlusliin ülespoole, ilma eraldi AI-liinita selle kõrval.
See, mis sinna kuulub, on seetõttu vähem sammude nimekiri ja rohkem ühenduspunktide kogum: kes teavitab, kuhu see saabub, kes hindab, kas see eskaleerub, ja kellele. Igas neist punktides ei ole küsimus "kuidas see peaks toimima", vaid "kus see juba toimub ja mida sellele tuleb lisada, et AI kaasata". Sel viisil ehitatud eskaleerimistee ei vaja eraldi juhendit, kuna see ei nõua muud käitumist, kui see, mis juba on teada.
On äratuntav muster: organisatsioon loob AI-spetsiifilise protsessi, oma vormiga, oma komisjoniga, oma aruandlushetkega. Paberil on see täielik. Praktikas jäetakse see kasutamata, ja mitte tahtmatuse tõttu. Teine protsess eeldab, et keegi intsidendi hetkel peab kõigepealt kindlaks määrama, kas asi on seotud AI-ga, enne kui ta teab, millist teed järgida. See lisasamm kaob niipea, kui on ajapinge, ja olemasolev tee — tee, mida niikuinii juba kasutatakse sarnaste olukordade puhul — võidab.
Lisaks saab eraldiseisev AI-protsess enamasti eraldi omaniku, lahus sellest, kes juba vastutab riskide eskaleerimise eest üldiselt. See lõhub ülevaate hetkel, mil ülevaadet on vaja. Kes saab signaali AI-süsteemi kohta, mis ei toimi kavatsetud viisil, peab saama seda paigutada teiste riskisignaalide kõrvale, mitte isoleeritud kanalisse, kus seda hinnatakse lahus ülejäänud organisatsioonist.
Sidumine tähendab, et AI eskaleerimistee ei on nähtav eraldi osa, vaid laiendus sellele, mis juba on olemas. See eeldab paari konkreetset valikut, sõltumata sektorist: millisele olemasolevale teavituskanalile lisatakse küsimus AI kaasatuse kohta, milline olemasolev riskiomanik saab pädevuse hinnata, kas midagi peab edasi minema, ja millisel olemasoleval aruandlushetkel AI kaasatakse selle asemel, et lisada selle kõrvale uus hetk.
See, milliseid valikuid tehakse, sõltub sellest, kuidas organisatsioon on juba korraldatud. Organisatsioon, kus on tugev vastavusfunktsioon, paneb hindamise sinna; organisatsioon, kus riskijuhtimine on paigutatud operatiivsesse liini, paneb selle sinna. Ei ole fikseeritud skeemi, mis annaks igale organisatsioonile sama eskaleerimistee, kuna eskaleerimistee on definitsiooni järgi peegeldus struktuurist, kuhu see paigutatakse.
See sidumine puutub kokku sellega, kuidas riske juba liigitatakse — see, milline see liitumine olemasoleva riskistruktuuriga välja näeb, on lahti kirjutatud lehel olemasoleva riskiklassifikatsiooniga liitumise kohta — ja sellega, mis juhtub eskaleerimisega, kui see jõuab juhatuse lauale, nagu on kirjeldatud lehel ühele lehele mahtuvast juhatuse aruandest. Ilma selle liitumiseta jääb eskaleerimistee dokumendiks, mis kuskil asub, mitte teeks, mida keegi tegelikult järgib hetkel, kui see on vajalik.
Eskaleerimistee on kasulik ainult siis, kui on olemas midagi, mis eskaleerub. See eeldab monitooringu vormi, mis annab signaale enne, kui intsident aset leiab, mitte ainult tagantjärgi rekonstruktsiooni. Kuidas see monitooringu osa korraldatakse, ilma et see muutuks uueks aruandluskoormaks, on kirjas lehel monitooringu kohta, mis liitub olemasoleva aruandlusega selle asemel, et lisada uus kiht. Koos moodustavad inventuur, monitooring ja eskaleerimine ahela: ühe puudumisel ei toimi ülejäänud kaks ka täielikult.
Kes selle tee välja töötab, teeb seda enamasti rolli tõttu, mis kannab vastutust riski või valitsemise eest. See, mida juhatuse liige peab sellega seoses teadma, on kokku võetud lehel mida juhatuse liige peab teadma AI-riskist; sama küsimuse tehniline ja operatiivne pool on leitav lehel mida CIO peab teadma AI-riskist. Mõlemad vaatenurgad tulevad kokku eskaleerimisteel endal, mis toimib juhtimisliku vastutuse ja operatiivse täitmise ristumispunktis.
Käesolev leht kirjeldab mehhanismi; täpne korraldus sõltub organisatsioonist ja ei ole siin kindlaks määratud. FTE TO AI töötab tööriista kallal, mis toetab seda sidumist; kes on sellega juba praegu tegelemas, saab liituda ootenimekirjaga.
Eskaleerimistee korraldab, mis juhtub, kui midagi läheb valesti või ähvardab valesti minna. Teine küsimus, mis sellest sageli lahus seisab, on see, mida AI juba igapäevaselt tavalises töös teeb. FTE TO AI töiskann arvutab iga ülesande kohta välja, kui suure osa töö saab AI üle võtta, ning annab sellega pildi AI kasutuse sellest poolest, mis ei on juhuslik, vaid struktuurne — pilt, mis on kasulik koos riskiinventuuriga, millest käesolev leht räägib.
Vraag maar. Governance begint bij weten wat er draait — ook wat niemand heeft goedgekeurd.
Answers come from this site’s knowledge base. Not tailored advice, and not a scan of your company.