Enamikul organisatsioonidel on nüüdseks AI-põhimõtted olemas. Sageli on need hästi kirjutatud, juriidiliselt korrektsed ja täielikud. Ja sageli jäävad need lugemata, või loetakse neid päeval, mil need kinnitatakse, ja pärast enam mitte. See ei ole tahtluse küsimus. See on koha küsimus protsessis.
Töötajatel, kes töötavad AI-ga, on juba protsess olemas: töö ise. AI-põhimõtted, mis seisavad selle töö kõrval, eraldi dokumendina, mida tuleb järele vaadata, konkureerivad ajaga, mida kellelgi juba niigi ei ole. Kes peab kirjutama teksti, analüüsima andmestikku või vastama kliendi küsimusele, ei lähe kõigepealt põhimõtteid uurima. Ta kasutab tööriista, mis töötab, ja mõtleb sellele alles siis, kui keegi selle kohta küsib.
Tagajärg on ettearvatav. Tekib praktika, mis erineb dokumendist, ilma et keegi seda halvasti mõtleks. Mitte keegi ei ignoreerinud põhimõtteid tahtlikult; need lihtsalt ei sobinud hetkega, mil otsus tehti. Põhimõtted, mida soovitakse loetuna näha, ei peaks seetõttu seisma töö kõrval, vaid selle sees. See tähendab, et need annavad vastuse küsimustele, mis juba tekivad — mis tööriista tohib siin kasutada, kes on vastutav, kui midagi läheb valesti, mis juhtub väljundiga — hetkel, mil see küsimus tekib, mitte kolm peatükki hiljem pdf-failis.
AI-põhimõtted, mis praktikas toimivad, koosnevad tuumas paarist äratuntavast osast. Esiteks riskide jaotus: mitte iga AI rakendus ei vaja sama tähelepanu, ja dokument, mis viskab kõik ühte hunnikusse, ei jää kellegi poolt tõsiselt võetuks. Teiseks selge vastus küsimusele, kes otsustab, kui juhtum ei sobitu jaotusesse — see peaks kuuluma järelevalve otsuste loendisse, mis paneb kirja, kes mille eest vastutab, mitte joonealusesse märkusesse, mida keegi üles ei leia.
Kolmandaks tee selle jaoks, mis juhtub, kui midagi läheb valesti või on kaheldav: toimivad eskaleerimisteed kirjeldavad, kellele te helistate, mitte kellele te teoreetiliselt peaksite teatama. Põhimõtted, milles puudub toimiv eskaleerimine, on põhimõtted, mida loetakse alles pärast intsidenti, ja siis on juba hilja midagi suunata.
Neljandaks jälgimise vorm, mis ei peatu kinnitamise juures. Põhimõtted, mis kirjutatakse ühekordselt ja mida seejärel enam kunagi ei kontrollita, vananevad kiiremini kui praktika, mida need peaksid katma. Jälgimine, mis annab tulemuse ei ole lisaraporteerimise koormus, vaid mehhanism, mille kaudu põhimõtted jäävad kooskõlas sellega, mis tegelikult toimub.
Sagedane väärarusaam on, et AI-põhimõtted vajavad uut juhtimisraamistikku. Tavaliselt see nii ei ole. Enamikul organisatsioonidel on juba olemas riskistruktuur — eraviduse jaoks, finantsriskide jaoks, tegevuse jätkuvuse jaoks. AI-risk sobitub enamikul juhtudel sellesse, täiendava kategooria või täiendava küsimusena olemasolevate otsustusliinide raames, mitte eraldi ringina omaenda koosolekute ja aruandlusliinidega. Ühendamine olemasoleva riskistruktuuriga on just sel põhjusel sageli tõhusam kui uue raamistiku loomine: inimesed tunnevad protsessi juba, ja nad ei pea õppima, kus uus dokument asub.
See ühendamine on ka see, kus asi praktikas takerdub või õnnestub. Põhimõtted, mis paberil sobituvad hästi, kuid jäävad praktikas eraldi dokumendiks, ignoreeritakse ikkagi. Küsimus ei ole vaid see, mis dokumendis kirjas on, vaid kuidas see on põimitud sellesse, mida inimesed juba teevad — koosolekustruktuurid, heakskiitmise voogud, aruandlushetked, mis eksisteerisid juba enne, kui AI teemaks sai. Kuidas see praktikas välja näeb, sõltub sellest, kuidas organisatsioon juba praegu töötab, ja seda käsitleb pikemalt see, mis on kirjeldatud teemal kuidas sellised põhimõtted põimuvad sellega, mis juba olemas on.
Põhimõtted, mis toimivad, on ka paari lausega kokkuvõetavad neile, kes nendega igapäevaselt ei tööta. Juhatus ei vaja täielikku dokumenti, vaid vastust küsimusele, kas asi on kontrolli all ja kus ei ole. Ühe lehekülje pikkune juhatuse aruanne on test, kas põhimõtted toimivad: kui neid ei saa ühele leheküljele kokku võtta, ei ole need tõenäoliselt ka praktikas rakendatavad.
Põhimõtted, mis sobituvad praktikaga, eeldavad, et te teate, mis see praktika on: milliseid ülesandeid täidetakse ja milline osa neist juba täidetakse AI abil või oleks võimalik täita. See on teistsugune küsimus kui juhtimine, ja sellele küsimusele vastab FTE TO AI töövoo skaneering: see arvutab ülesande kaupa välja, kui suur osa tööst on võimalik AI-le üle anda, nii et põhimõtted ei põhine eeldustel, vaid konkreetsel pildil töö sisust.
Vraag maar. Governance begint bij weten wat er draait — ook wat niemand heeft goedgekeurd.
Answers come from this site’s knowledge base. Not tailored advice, and not a scan of your company.