AI-kirjaoskus taandatakse tihti koolituseks: moodul, tunnistus, linnuke kastikeses. See ei ole väär, kuid see ei ole ka see, mida sõna tegelikult eeldab. Kirjaoskus tähendab, et inimene mõistab, mida süsteem teeb ja mida ta ei tee, kus lasub vastuse piir, ja millal tuleb tulemus kontrollida enne, kui see kuhugi edasi liigub. See on teistsugune oskus kui vestlusakna kasutamise oskus.
Töötaja, kes oskab sõnastada käsku (prompti), ei ole automaatselt kirjaoskaja selles tähenduses, mis siin loeb. AI-kirjaoskus puudutab riski äratundmist: millal sisaldab vastus viga, mis ei paista silma, millal jagatakse ettevõtte andmeid süsteemiga, mis kasutab neid andmeid mujal, millal on AI-tulemus otsuse aluseks, mis tegelikult vajaks kontrollimist. Kes seda ei õpeta, õpetab töötajatele tööriista kasutamist, õpetamata neile, millal seda mitte usaldada.
Kirjaoskus on mõttekas ainult siis, kui see haakub sellega, mis praktikas tegelikult toimub. Kui töötajad juba kasutavad tööriista, mida keegi ei ole heaks kiitnud, siis on üldine koolitus AI-põhimõtetest vähe väärt, kuni ei ole teada, mis tööriistad need on ja milleks neid kasutatakse. Kirjaoskus, millel ei ole ülevaadet kasutusest, on programm, mis praktikast mööda läheb.
Seal peitub ka kõige lihtsam viis midagi teada saada: küsimine. Ei mitte küsimine vastutuse nõudmiseks, vaid küsimine, et mõista, mis toimub. Töötaja, kes kasutab tööriista kiiremaks töötamiseks, ei jaga seda vabatahtlikult harva, kui küsimus tundub kontrollina, mis võib viia karistuseni. Kirjaoskus ei alga niisiis juhiste andmisest, vaid kliima loomisest, kus teavitamine ei ole risk.
Koolitus võib selgitada, mis on keelemudel, kust tuleb erapoolikus (bias) ja millal tuleb tulemust kontrollida. Koolitus ei saa garanteerida, et see teadmine rakendub hetkel, mil see loeb: ajapressi all, tähtaja lähedal, ülesande puhul, mis on juba sada korda õnnestunud. Ka ei jõua ühekordne koolitus muutustega kaasas käia. Süsteeme kohandatakse, uued tööriistad tulevad kättesaadavaks, kasutus nihkub. Seetõttu ei kuulu kirjaoskus ühe hetke, vaid korduva rütmi juurde — täpselt nagu riskiklassifikatsioonide uuesti hindamine ei ole ühekordne toiming, vaid korduv protsess.
Töötajate kirjaoskus ei vabasta organisatsiooni küsimusest, kes mille üle valvab. Kui töötaja võtab otsuse tegemisel üle AI-tulemuse ja see otsus osutub valeks, siis ei ole küsimusele kes vastutab, kui AI-rakendus teeb vea vastatud sõnadega "töötaja oleks pidanud teadma". Vastutus lasub mitmel tasandil: kes süsteemi kasutusele võttis, kes korraldas kontrolli, kes seadis raamistiku. Üksikisikute kirjaoskus on osa sellest ahelast, mitte selle asendus. Mida inimlik kontroll praktikas tähendab, sõltub sellest, kas järelevalvet teostav inimene ka piisavalt mõistab, mille üle ta valvab — ilma selle mõistmiseta on kontroll formaalsus.
Mitmed organisatsioonid püüavad AI-kirjaoskuse siduda olemasoleva vastavus- või riskiprotsessiga. See tundub loogiline, kuid praktikas jäetakse teine kiht olemasoleva protsessi kõrval tihti kasutamata: töötajad järgivad protsessi, mida nad juba tunnevad, ja ignoreerivad uut, isegi kui see haakub paremini praktikaga. Miks teist protsessi olemasoleva kõrval ignoreeritakse on küsimus, mis ulatub kaugemale koolitusest: see puudutab, kus kirjaoskus fikseeritakse, kontrollitakse ja kasutatakse töö sees.
Me ei saa öelda, kui palju koolitust on piisav, ega ka seda, kui suur osa töötajatest tegutseb pärast programmi tegelikult teisiti. See erineb organisatsiooni, ametikoha ja ülesannete riskitaseme järgi, mida keegi täidab. Kellel on vaja teistsugust kirjaoskuse taset, kes koostab igapäevaselt kliendilepinguid AI toel, kui kellel, kes kasutab AI-d juhuslikult kokkuvõtte tegemiseks. Ühest vastust küsimusele "kui palju koolitust on piisav" ei ole olemas, ja seetõttu me sellist vastust ei anna.
Kirjaoskus, millel ei ole ülevaadet üksikute kasutusolukordade riskidest, jääb abstraktseks. Töötaja, kes sisestab ettevõtte andmed tasuta vestlusaknasse, kannab teistsugust riski kui töötaja, kes kasutab sisemist, kaitstud süsteemi, ja mida te teete ettevõtte andmetega tasuta vestlusaknas on küsimus, mis vajab olukorrast sõltuvalt erinevat vastust. Kirjaoskus ei ole niisiis üks programm kogu organisatsiooni jaoks, vaid haakumine sellega, millega inimesed tegelikult töötavad.
See haakumine algab teadmisest, mis ülesandeid AI juba toetab ja millises ulatuses. FTE TO AI töökaardistus arvutab ülesande kaupa välja, kui suure osa töö saab AI üle võtta, ning annab sellega konkreetse pildi sellest, kus kirjaoskust kõige rohkem vaja on: mitte üldises tähenduses, vaid seal, kus töö tegelikult muutub.
Vraag maar. Governance begint bij weten wat er draait — ook wat niemand heeft goedgekeurd.
Answers come from this site’s knowledge base. Not tailored advice, and not a scan of your company.