Kennisbank

Kiireloomuline või planeeritav: millest sõltub jaotus

Küsimus küsimuse taga

AI-kasutuse inventuur toob tavaliselt esile nimekirja, mis on ühe korraga käsitlemiseks liiga pikk. Sellele järgnev küsimus ei ole "mida peame tegema", vaid "mida peame esmalt tegema". See on jaotusküsimus, ja vastus ei sõltu sellest, kui palju süsteeme on, vaid sellest, mida need süsteemid teevad ja kelle jaoks.

Millest sõltub kiireloomulisus

Esimene tegur on rakenduse enda riskitase. Süsteem, mis valmistab ette otsuseid inimeste kohta — töölevõtmine, krediidi andmine, hoolduse või toetuste jaotamine — vajab teistsugust käsitlust kui tööriist, mis kirjutab teksti sisemiseks kasutamiseks ümber. See, mida kõrge riskitase teie organisatsiooni jaoks tähendab, erineb rakenduse kaupa, ja need erinevused määravad, millised süsteemid on esimesed järjekorras.

Teine tegur on organisatsiooni roll seoses selle süsteemiga. Kes ostab mudeli ja kasutab seda muutmata kujul, seisab teistsuguste kohustuste ees kui see, kes laseb mudelit treenida oma andmete peal või kohandab tulemust struktuurselt. See, kas olete pakkuja või kasutaja AI-rakendusest, määrab mitte ainult kohalduvad kohustused, vaid ka selle, kui palju aega on vaja nende kohustuste täitmiseks — pakkujal on tavaliselt rohkem ette valmistada kui kasutajal.

Kolmas tegur on see, kas süsteem on juba kasutusel või veel hankimisel. Risk, mis juba töötab — koos tegelike kasutajate, tegelike otsuste ja tegelike andmetega — vajab teistsugust järjekorda kui risk, mis on veel lepingu etapis ja kus kokkuleppeid saab veel kirja panna enne, kui süsteem käivitub.

Mis muutub, kui olukord muutub

See jaotus ei ole hetkeseisu kirjeldus. Süsteem, mis täna on madala riskiga, ei pea seda olema pärast kohandust. See, mida tähendab, kui kohandate mudelit ise — täppishäälestus, uus andmestik, sama aluseks oleva tehnoloogia teistsugune rakendus — sõltub sellest, mis täpselt muutub, kuid varem tehtud jaotus ei jää selle tõttu automaatselt kehtima.

Sama kehtib rollimuutuse kohta. Organisatsioon, mis võtab kasutusele valmismudeli ja kohandab seda hiljem oluliselt, võib sellega nihkuda kasutajast pakkujaks. See, millal see roll muutub, ei ole alati kohanduse tegemise hetk, vaid hetk, mil kohandus muudab süsteemi olemust. Ka see on jaotusküsimus, ja ka see vajab uuesti hindamist, kui olukord muutub — mitte ühekordset kontrolli, mis pärast jääb kehtima.

Ja süsteem, mis on veel hankimisel, nihkub planeeritavast kiireloomuliseks hetkel, mil see käivitub. Jaotus, mis kehtis lepingu etapis, ei kehti kasutusetapis.

Mida see tähendab järjekorra jaoks

Praktiline tagajärg on see, et inventuur ei annab prioriteetide nimekirja ühe korraga, vaid struktuuri, mida tuleb korduvalt läbida. Süsteemid, mille riskitase on kõrge ja mille roll on aktiivne pakkuja roll, vajavad tähelepanu kohe. Süsteemid, mille riskitase on madal ja mis ei ole veel kasutusel, saab planeerida — kuid plaan peab sisaldama hetke, mil olukorda uuesti vaadatakse, kuna kohandused, rollimuutus või kasutuselevõtt võivad jaotust muuta.

Selleks on vaja kindlat kohta, kus jaotust puudutavad otsused kirja pannakse: milline süsteem on märgitud kiireloomulisena, millise teguri põhjal, ja millal see hinnang viimati tehti. Oversight-otsuste nimekiri on vorm, milles see jaotus tehakse tõendatavaks — mitte lisadokumentatsioonina, vaid ainsa tõendina, et jaotus ei ole juhuslik, vaid korratava protsessi tulemus.

Tegelik regulatsioon — millised tähtajad kehtivad, millised kohustused riskiklasside kaupa millise kuupäevaga seotud on — on kirjas mujal. See leht kirjeldab mehhanismi, millega eristate kiireloomulist planeeritavast; kehtivat seadusteksti ja tähtaegu siit ei leia.

Jaotuselt sisu juurde

Jaotus kiireloomuliseks ja planeeritavaks räägib tähelepanu järjekorrast, mitte töö sisust ise. Kui on selge, milline AI-rakendus saab eelisõiguse, jääb küsimus lahtiseks, mida see rakendus täpselt teeb sellega seotud tööga: milline osa ülesandest kulgeb automaatselt, milline osa vajab kontrolli, ja milline osa jääb inimese juurde. Sellele küsimusele vastab FTE TO AI töö-skaneering, mis arvutab ülesande kaupa, kui suure osa tööst saab AI üle võtta — täiendus siin tehtud jaotusele, mis on suunatud töö sisule enesele.